Tootmisettevõte on erand. Kui muu maailm, ka see väike, mille nimi on Eesti, kuulutatakse valitsuse pressikonverentsil ja õhtul ka Aktuaalses Kaameras üle korrates, lukkus olevaks, siis on seal juures klausel - tootmisettevõte on erand.
Minul pole kibedamat aega olnud kui praegu. Ma tõusen igal hommikul kell 6, joon kohvi, mille juurde kuulan poole tunni jooksul Edmund Burki Seltsi mõnd huvitavat arutelu. See on minu rutiin. Kell 7 istun rooli ja kell 8 olen tööl. 8.15 on esimesed 4 inimest kohal. Järgmise pooleteise tunni jooksul tuleb neid veel. Ma ise olen nad välja valinud ja kohale kutsunud. Kellega on töövestlus, kellele viin läbi tõsutkijuhi eksamit ja kedagi instrueerin, väljastan isikukaitsevahendid ja viin ühte seitsmest hoonest- osakonnast. Selle sisse mahub 45 min. veebikoosolek arendusprojekti teemal. Sammuke edasi ka seal. Mu heameel, et saan tunnustatud mõtete eest. Praegusel hetkel ei olegi muud anda kui oma ideid ja mõtteid, neid on mul alati olnud ja kui küsitakse, kust ma neid võtan, siia vastan - varrukast. Ma tõesti ei tea, nad on mul peas, aga südamega ühenduses. Ja nad on elavad ja arenevad.
Seejärel algab esimese grupi koolitus. Koolituse teine osa on töö arvuti taga, konto loomine, haldamine, juhendite lugemine, seoste loomine minu loenguga ja tagasiside lehtede täitmine, mis omakorda võimaldab sünteesida mõne olulise mõtte koolituselt. Koolituse lõppedes tulevad hommikused proovipäevalised tootmisest tagasi ja ma võtan neilt vastu nende isikukaitsevahendid, uurin tagasisidet sellel ajal kui nad garderoobis riidesse panevad ja juhatan siis välja ja kõnnin nendega tehase väravasse, kus jätame hüvasti ja kordame üle, mis tegevused meil ees on, et saaks tööle vormistamisele tulla.
Kui jõuan kontorisse tagasi istub õppeklassis uus grupp inimesi. Just selle nädala lõpuks püstitati veel üks õppeklass koosolekute ruumi. Nii on mul võimalik koolitada rohkem inimesi. Piirang on nii- õppeklassis on lubatud lisaks minule 4 inimest ja koosolekute ruumis 5. Ja minu enda poolt pakutud koolitusskeem on selline - üht keelt kõnelevad inimesed istuvad ühes ruumis. Koolitused algavad poole tunnise ajanihkega. Mina juhendan ühes ruumis inimesi arvutiga töötama. Minul on tehtud mõlemas keeles kirjalikud juhendid. Paraku on nendest küll abi, kuid ilma isikliku toetuseta, ei ole see kättesaadav inimestele, kes istuvad esimest korda elus arvuti taha, nagu oli eile - need inimesed julgesid seda mulle öelda. Enamasti selgub see töö käigus. On olnud õppija, kes on viimati lugenud tekste algklassides 40 aastat tagasi ja kes tunnistas, et tal on raske lugeda pikki tekste. Ja on olnud Eesti noormees, kes ei olnud kunagi kasutanud klaviatuuri, mistõttu oli tal raske leida tähti ja moodustada endale parooli, mis koosneks 8 tähemärgist, millest üks on suur täht, üks väike ja numbrid ning seda kasutada iga logi ja iga 8 loetava juhendi kinnitamiseks sisestada. Mina olengi nende tugi. Ma juhendan ja koolitan. Ma ei tee midagi nende eest ära, vaid süsteemselt koolitan, koolitan, koolitan...Ja meil on palju jagatud rõõmu õnnestumiste ja edu üle. See on emotsionaalselt nii tugevdav tunne mulle, et mul valguvad jälle silmad vett täis. Ma näen koolituse lõppedes nende silmi. Seda ei saa sõnadesse panna. ...
Väga suur on vahe selles, mismoodi mind juhendati koolitust läbi viima ja mismoodi ma seda praegu ise teen. Ma olen igas mõttes õppija poole kaldu ja see toob mulle jälle pisarad silmi, kui ma sain aru, et ma olen õpetaja, advokaat ja toetav sõber. Partner.
Eile käis vestlusel uus tootmise operaatori kandidaat - tal on kolm kõrgharidust- noorena geograafia õpetaja, varasest keskeast sõjaväelennundus ja kümne aasta tagune Moskva ülikoolist pärinev juristi magister. Tema osaleb samuti minu järgmisel koolitusel koos teistega. Nagu ka varasemalt mees, kes Siberis suures turbiinitehases arendusdirektorina töötas ja kes nimetas meie tehast (mis on Euroopa suurim akna-ja uksetehas) tillukeseks. Kõik minu õppijad on inimesed, kellelt mina õpin. Kogu aeg. Kõike, sh. koolitamist.
Kui ühes ruumis on inimesed saanud juhenditega tutvuma hakata, lähen ma teise ruumi ja viin läbi oma platonliku dialoogilise sotsiaal-kultuurilise koolituse. Ma olen koolitusel üleni kohal, kõik mu ülikoolis õpitu, minu elukogemuse varamu, koolituste läbiviimise käigus minu koolitusstrateegiat kujundanu on minuga kaasas - osalen mina ja minu ise - isegi mu nahk ja kehaosad on koolitusel kaasas. heiddegrlikult mõeldes, ma heidan ennast koolitusse nagu inimene on maailma heidetud. See mõte kirjeldab väga täpselt seda olemuslikku olukorda minu olemasolu ja osaluse kohta koolituse kontekstis.
Ruum pole suur, seega on õppijad minu sotsiaalses väljas.
Koolituse lõppedes juhendan õppijaid arvutiga grupitööle ja naasen esimesse ruumi, kus viin läbi oma dialoogilise koolituse - see kestab 2 tundi.
Juhendite lugemisele on minule antud eesmärgiks 1 tund. Me ei saa sellega hakkama, sest asi pole ainult lugemises. Meil kulub siin palju rohkem aega ja mõnikord mõnel inimesel veelgi rohkem. Olen kogu aeg talle toeks. Kui koolitus on läbitud, täidavad õppijad tagasiside lehe. Olen selle koostanud nii, et nad saaksid hinnata koolitust ja koolitajat, anda soovitusi ja põhjendada. Kuid olen lisanud sinna ka refleksiivseid küsimusi, mis võimaldaksid õppijal veel kord mõelda koolitusteemade peale ja sünteesida tema jaoks olulise ja selle teadmise kinnistada. Mina omakorda saan mõõta koolituse tulemuslikkust ja teada enda arengukohad.
Nädalal 8-12.märts viisin läbi 8 koolitust kogumahuga 24 tundi, so. 53,33 akadeemilist tundi. See on ka minu rekord. Järgmine nädal ei tule erinev.
Kui 2 nädalat tagasi oli minu eesmärgiks 20 uut töötajat leida ja värvata nädalas (varem oli see kuu eesmärk), siis nüüd on kuu eesmärk 100. Järsult suurenenud õppijate arv tuleneb Ukraina renditöötajate saabumisest.
Tootmine ei saa seisma jääda ja palju on puudujaid. Samas on tehasel seadmed, millel töötamine nõuab väljaõpet, seega aega, mil inimesed, kes tööle tulevad, saavad hakata keerulisemaid operatsioone läbi viima. Kevadeks on sisse tulnud ülemaailmselt mitu suurtellimust, mis tuleb täita. Ja inimesi jääb iga päevaga vähemaks. Eneseisolatsioon on selle peamisi põhjuseid.
Kell 19 jõuan koju, et teha perele süüa järgmiseks päevaks, mille käigus teha ära vajalikud refleksioonid. Öösiti kell 4 paiku ärkan, aga silmad on kinni. Muretsen eksami ja praktika dokumentide täitmise pärast. Kuni taas kell 6 heliseb äratuskell...
Kui keegi küsiks kas ma olen eesliinitöötaja, siis ei teaks ma, mida vastata...
kuna mul tuleb ka tagalas kõvasti rabada:)
Commentaires